2017-03-29
Aserbaidžaani Ombudsman väljastab 31. märtsil avalduse - Aserbaidžaanlaste genotsiidipäev

Peale Aserbaidžaani Vabariigi taasiseseisvumist tekkis võimalus õppida meie ajalugu paremini tundma, järk-järgult said avalikustatud kõik varjatud faktid ning moonutatud sündmused tulid päevavalgele. Genotsiidiaktid, mis on järjestikku meie rahva vastu toime pandud ning mida ei ole veel tunnustatud, on ühed sellistest näidetest.

Alates XI sajandi algusest koliti tuhanded armeenia pered Iraanist ja Türgist Aserbaidžaani ajaloolistele territooriumitele nagu Karabahh, Nahhitševan, Zengezur, Iravan ning teised provintsid.

Genotsiidi eesmärk, etniline puhastus ning Armeenia natsionalistide ja nende toetajate väljasaatmispoliitika aserbaidžaanalste vastu, mis kestis üle kahe sajandi, oli pagendada nad ajalooliselt kodumaalt ning “Suure Armeenia” riigi loomine nendel aladel.

Üheks kõige jubedamaks selliseks tragöödiaks on aserbaidžaanlaste vastu 31. märtsil 1918 toime pandud genotsiid. See erineb teistest erilise jõhkruse poolest. Armeenlased kasutasid meisterlikult ära 1917. aasta veebruari- ja oktoobri-revolutsioone ning suutsid oma vägivallateod realiseerida bolševike lipu all.

Alates märtsist 1918 on tapetud tuhandeid Aserbaidžaani tsiviilisikuid, põletatud elusaid inimesi, hävitatud haruldasi ajaloomälestisi, koole, haiglaid, mošeesid.

Armeenia-bolševike jõudude tapatalgud jõudsid haripunkti 31. märtsil ning 1-2. aprillil 1918, süütuid tsiviilisikuid tapeti armutult. Genotsiidi jooksul tapeti Bakuus ja selle ümruskonna külades julmalt 30 000 inimest. Sel perioodil pommitasid armeelased mitmeid vanu hooneid, nende hulgas Ismailliyya hoonet, mis on üks maailma arhitektuuripärle; Juma ja Tazapiri mošeede minaretid said tugevalt kahjustada; Karvansarays hukkunute laibad põletati kohapeal.

Aserbaidžaanlaste vastased eriti julmad genotsiidiaktid pandi peamiselt toime Bakuus, Shamakhi, Guba, Kurdamiri, Salyani, Karabahhi, Zangezuir, Nahhitševani ja Lankarani provintsides. Märtsi sündmuste ajal hävitati täielikult 75 küla, 7000 inimest tapeti. Arhiivides olevad dokumendid Shamakhis korda pandud genotsiidi kohta, mis on 7 köites ja 925 lehekülge, tõestavad taaskord suuremahuliste tapatalgute toimumist. 2000 liikmeline armeenia relvajõud ja 60 laskemoonaga veoautot, mis keset märtsi kuud Shamakhisse saadeti, on tõend veresauna ettevalmistamisest.

Ka Guba provintsis leidsid aset samalaadsed verised sündmused. Armeenia relvastatud rühmitused põletasid 122 küla; hukkusid süütud inimesed, sealhulgas naised ja lapsed. Lankarani provintsis purustati ligi 40 küla, sadu süütuid inimesi tapeti ning hävitati ja põletati arvuliselt maju. 

Üleüldse mõrvati Aserbaidžaanis sel perioodil kokku sadu tuhandeid kaasmaalasi. Vaatamata möödunud aastatele ei ole need verised sündmused unustatud ning need on jätnud rahva mällu kustumatuid mälestusi. 

President Heydar Aliyevi 26. märtsil 1998 allkirjastatud dekreet “Aserbaidžaani rahva genotsiid” tagas sündmustele poliitilise tunnustuse ning esmakordselt sai ametlikult deklareeritud fakt armeenlaste poolt toime pandud genotsiidist. Lisaks mälestatakse riigi tasandil igal aastal 31. märtsi kui aserbaidžaanlaste genotsiidipäeva. 

Hiljuti on leitud tõendeid, mis kinnitavad Armeenia separatistide poolt toime pandud massitapmisi 1918. aastal Guba provintsis. Lugematul arvul leitud inimluud on visuaalseks tõendiks nende metsikustest ja vandalismist. Guba genotsiidi memoriaalkompleks loodi selle tõestuseks ning tuhandete jõhkralt mõrvatud inimeste mälestuseks. Kompleksi külastavad nii meie kodanikud kui ka väliskülalised.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt on genotsiid kui tõsine rahvusvaheline kuritegu lisatud kuritegude gruppi nagu agressioon rahvusvahelise rahu ja julgeoleku vastu, inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja rahvusvaheline terrorism. Genotsiidi elemendid määratleti Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooniga, vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 260 (III) 9. detsembril 1948.  Konventsiooni kohaselt on genotsiid tegu, mis on toime pandud kavatsusega kas osaliselt või täielikult hävitada rahvuslik, etniline, religioosne või rassiline rühm.  Kõik need inimsusevastase kuriteo elemendid, mis on nimetatud selles rahvusvahelises dokumendis, pandi armeenlaste poolt 1918. aasta märtsisündmuste ajal toime aserbaidžaanlaste vastu ning seega peaks see juriidilisest vaatepunktist olema tunnustatud kui genotsiid.

Ajalugu näitas, et Armeenia rahvuslased ei loobunud oma kurikuulsatest eesmärkidest. Tsiviilisikuid tapeti julmade meetoditega ning võltsiti ajalugu, et varjata toimepandud kuritegu.

1988 aastal. alguse saanud järgmise agressioonipoliitika tulemusena hõivas Armeenia Mägi-Karabahhi, mis on Aserbaidžaani lahutamatu osa, ning samuti  seitse seda ümbritsevat rajooni. Ühtekokku okupeeriti seega 20% riigi territooriumist, 1 miljonist aserbaidžaanlasest said põgenikud ning riigisiseselt ümberasustatud isikud, toimus nende õiguste räige rikkumine. Selle okupatsiooni käigus panid Armeenia natsionalistid ja terroristid toime genotsiidid Khojaly linnas, Karkichahani, Malibeyli, Gushchulari, Garadagli, Agdabani külades ja teistes Aserbaidžaani asulates.

Kuigi ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu neli resolutsiooni Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse ja okupeeritud alade tingimusteta vabastamise kohta,  ÜRO Peaassamblee võttis vastu resolutsiooni nimega “Olukord okupeeritud Aserbaidžaani territooriumitel” 14. märtsil 2008,  Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (PACE) võttis vastu resolutsiooni nr. 1416 ja soovituse nr. 1690, kinnitades Aserbaidžaani territooriumite okupeerimist Armeenia relvajõudude poolt ning Mägi-Karabahhi valitsemist separatistide poolt, keeldub Armeenia sellegipoolest täitmast nendest dokumentidest lähtuvaid nõudeid. Nendes resolutsioonides tunnistati Armeeniat kui agressorit, nõuti relvajõudude tagasitõmbumist okupeeritud Aserbaidžaani territooriumitelt ning võimaluste loomist miljonile Aserbaidžaani pagulasele ja sisepõgenikule kodumaadele naasmiseks. 

Armeenia, Euroopa Nõukogu liikmena, on vastavalt Parlamentaarse Assamblee arvamusele nr. 221, endale võtnud mitmeid rahvusvahelisi kohustusi nagu jätkata jõupingutusi, et lahendada Mägi-Karabahhi konflikt ainult rahumeelsete vahen-ditega; vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, lahendada rahvusvahelisi ja kohalikke vaidlusi samuti rahumeelsete vahenditega ilma igasuguse jõukasutamise ning ähvardusteta naabrite vastu. Sellegipoolest ei ole neid kohustusi täidetud. Armeenia pool rikub regulaarselt relvarahu ning loob takistusi piirkonna rahule.

2. aprillil 2016 alustasid Armeenia relvajõudude rühmad äkitselt intensiivset tulistamist okupeeritud Aserbaidžaani aladelt ja Armeenia Vabariigi territooriumilt. Rünnati tsiviilelanike eluruume, koole ja muid objekte eesliinil, samuti Aserbaidžaani relvajõudude positsioone kontaktjoonel, kasutades raskekahurväge ja suurekaliibrilisi relvi. Selle tulemusena hukkusid ja said raskelt vigastada tsiviilisikud, sealhulgas naised ja lapsed. Provokatsioonidega rikuti seega räigelt rahvusvahelisi juriidilisi dokumente, nende hulgas Genfi konventsioone.  Seda täheldati meie riiki külastanud  rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate ning rahvusvaheliste ajakirjanike poolt.

Kõik see juhtub 21. sajandil kultuuriliselt ja majanduslikult kõrgelt arenenud maailma üldsuse ees. Me väidame enesekindlalt, et seni kuni vandalismile, separatismile, natsionalismile ja terrorismile ei anta õiguslik-poliitilist hinnangut, on ohus kogu inimkond.

Aserbaidžaani pool püüdleb alati rahumeelse konflikti lahenduse poole. Aserbaidžaani Vabariigi president Ilham Alijev rõhutab kindlameelselt selle konflikti lahendamise vajadust riigi territoriaalse terviklikkuse raamides, samuti okupandi vägede väljaviimist Aserbaidžaani territooriumitelt.

Üldsus toetab rohkem Aserbaidžaani õiguslikku positsiooni ning on huvitatud rahvusvahelise õiguse normidega kooskõlas olevast lahendusest konfliktile. Siinkohal tuleks märkida, et USA New Yorgi osariigi senat ja New Jersey osariigi Peaassamblee võtsid vastu resolutsioonid, mis tunnistavad 31. märtsi aserbaidžaanlaste genotsiidi päevana.

On tähelepanuväärne, et 14 osariigi parlamendid on rahvusvahelise õiguse normide vaatenurgast tunnustanud 26. veebruaril 1992 armeenlaste poolt toime pandud Khojaly genotsiidi. Lisaks on 21 USA osariiki vastu võtnud asjakohased resolutsioonid.

Me  teatame veel kord, et rahvusvahelisel tasandil ei ole sellele genotsiidile veel antud õiguslikku hinnangut. Pöördudes üldsuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole, usume, et Armeenia pikaajaline agressioon Aserbaidžaani vastu, massiline inimõiguste rikkumine lõpetatakse ning konflikt lahendatakse rahumeelselt ja leppimise teel.

Kutsume rahvusvahelisi organisatsioone üles toetama Aserbaidžaani õiguslikku positsiooni topeltstandarditeta ja usume, et õiglus taastatakse peatselt, et toimunud vägivallakuritegu inimkonna vastu saab rahvusvahelise õigusliku hinnangu genotsiidina, et toimepanijad saavad karistada, et asjakohased rahvusvahelised organisatsioonid seavad sanktsioonid Armeeniale ning et ühe miljoni põgeniku ja sisepõgeniku rikutud õigused saavad taastatud ning vangid ja pantvangid vabastatud.

Loodame, et kõik üldtuntud rahvusvahelised organisatsioonid ja rahutoojad ühinevad jõupingutustega taastamaks rahu ja julgeolek Aserbaidžaanis, tolerantsel maal, et kauakestev okupatsioonipoliitika Aserbaidžaani vastu peatatakse, et saavutatakse pinnas säästva arengu ja piirkonna koostöö heaks ning et luuakse reaalsed võimalused tagamaks üldtunnustatud inimõigused ja vabadused igale inimesele ilma igasuguse diskrimineerimiseta.